Kirjahaku

Viron kansalliskirjailija A. H. Tammsaaren (1878–1940) vuonna 1939 ilmestynyt viimeinen romaani on yhteiskuntakriittinen puheenvuoro omasta ajastaan ja samalla nykyajasta. Päähenkilö, maalaisjörrikkä Jürka, on oikeasti itse Paholainen, jonka Jumala on lähettänyt maan päälle tekemään koetta. Jürkan onnistuminen tai epäonnistuminen ihmisenä ratkaisee, pitääkö Hänen, Kaikkivaltiaan, tuhota vai säästää ihmiskunta.Jürka asettuu vaimoineen mökkiin kylän laidalle aloittelemaan elämää maan päällä. Naapurin Ants sanoo auttavansa tulokasta, mutta sitoo tämän ovelasti velkaorjuuteen. Kiristystä, petosta – myös seksiä ja väkivaltaa: murhapoltto, kuolema, valehautaus ja salavuoteus seuraavat toisiaan. Sävellaji on molli, tarina lopultakin traaginen – mutta koko ajan välkkyy myös komiikka ja huumori, usein hirsipuuhuumori.

When the Storm Fell Silent is an ironic, tragic and contradictory work which reflects the author’s ambivalent attitude to the 1905 Revolution in Tsarist Russia, which Estonia was then a part of. He sympathised with the policies but disagreed with the random violence. This however does not do justice to the complexity of this great work which comprehends the difficult truth that the majority’s altruism, humanity and desire to improve other people’s lives can end in so much suffering without any durable gains. What appears simple becomes entangled in a web of mendacity, double-speak and false promises. Indrek, the central character, clearly represents Tammsaare’s own convictions, but not exactly. The author can approach any subject and stun the reader with his novel interpretations, and also gives the reader the opportunity to read his words and infer varied understandings and appreciations. Every actor in a revolution is represented here: from left to right and back again, every striking worker, every shopkeeper, every landowner, every policeman, every spy, every worker’s wife, every outsider and every starry-eyed teenager. Few people are who they first seem to be, and the shifting trends of the crowd are followed and carefully examined – a force of nature that ultimately is spent. When the Storm Fell Silent is Volume III in the Truth and Justice pentalogy, a monumental work which has been translated into many European languages, but only now being published in English for the first time by Vagabond Voices. The first two volumes, Vargamäe and Indrek deal with the personal and the familial and this third volume with the public and societal, but always both elements are present: one in foreground and one in the background, because Tammsaare is as much a holistic writer and he is an extraordinarily imaginative one.

III osa A. H. Tammsaare roomanisarja "Tõde ja õigus" pehmeköitelises formaadis, mis ilmus esmaskordselt 1931. aastal.Romaan käsitleb 1905. aasta revolutsiooni, mil valitseb palju segadust: näib, et harjumuspärane elukorraldus on lakanud ja mõistusel on toimuvast raske aru saada. "Isegi loodus on nagu kaotanud tasakaalu" - maasikate õitsemine vaheldub lumesajuga.Tegevus toimub sügiseses Tallinna linnaruumis, mis on selgelt äratuntav. Õhustikule on olemuslik hääbumise ja lagunemisega seotud meeleolud. Üldine õhkkond on sünge, ilm udune ja rõske. Samas on tegelased eestlastele omaselt pidevas parema maailma ootamise seisundis. Kuna autor koges isiklikult revolutsioonisündmusi ja elas nende keskel, on tõenäoliselt selles "Tõe ja õiguse" osas esindatud tugevalt autobiograafilisi elemente.Tammsaare analüüsib, mis võtetega kasutavad revolutsioonitegijad massi mõjutamiseks ideedega manipuleerimist ehk missugused on revolutsiooni psühholoogilised protsessid. Autor väljendab selgelt arvamust, et igasugune vägivallast lähtuv (vabadus)liikumine annab tulemuseks vaid hävingu. Teos on justkui inimese võitlus ühiskonnaga. Peategelaseks on Indrek, kes kogeb revolutsiooni keskel olles küll vabadusliikumise ideede ilu, kuid näeb ka neis peituvat pettust - rahvale lubatud maapealset paradiisi. See on põhjus, miks ta sellest kõigest lõpuks eemale astub. Revolutsiooni eitavate vaatenurkade tõttu sai teos 30.-ndatel aastatel palju teravat kriitikat nii Eesti Vabariigis kui ka NSV Liidus, samuti Eesti NSV-s kuni 1960.-ndate lõpuni.

IV osa A. H. Tammsaare romaanisarjast "Tõde ja õigus" pehmeköitelises formaadis. Neljas osa kujutab inimese võitlust iseendaga. Läbi sügavamõtteliste dialoogide ja tegelaste pihtimuste saab lugeja heita pilgu nende teadvusse ja hinge.Esimese maailmasõja ajal rikkaks saanud Eesti Vabariigi tõusikseltskonnas lokkab korruptsioon, mustad tehingud ja isiklike kirgede rahuldamine. Sellises atmosfääris peab Indrek rasket võitlust iseenda ja oma õnne pärast.Indreku ja Karini suhetes peegeldub ka üks Tammsaare lemmikteemasid - mehe-naise võimetus teineteist mõista. Karin ja Indrek moodustavad samasuguse vastandite paari nagu Andres ja Pearugi. Nimelt tahab Indrek maailma mõistusega kontrollida, seda süstematiseerida ja analüüsida, kuid Karin on kahtleja ja tõdedega mängija. Tema eesmärk on jõuda lõpliku tõeni ning paljastada ka kõik varjatu, kuid samas ei rahuldu ta ühegi tõega. Tihti peegeldab Karin lugejale Indreku sisemaailma. Karinis ilmnevad inimest juhtivad irratsionaalsed tungid: armastus, võimuiha ja süütunne ning ta vallandab neid ka teistes. Indreku provotseerimisega saavutab ta viimase vabanemise sisemisest paigalseisust ja avab tema hingeelu keerukuse.Indreku naise Karini iseloomus on nähtud sarnasusi Tammsaare naise Käthe Hanseni omaga ja tegelikult ongi teos pühendatud Käthele.Mõned kriitikud hindavad "Tõe ja õiguse" IV raamatut parimaks osaks pärast I jagu, mõned on seda pidanud lausa terve romaanitsükli parimaks osaks.

A. H. Tammsaare romaanisarja "Tõde ja õigus" viimane osa pehmeköitelises formaadis.Viies raamat ühendab kõiki eelnevaid ning esimene ja viimane köide asetuvad kohakuti. Nimelt jõuab tegevus tagasi Vargamäele: Indrek tuleb tagasi isatallu, et jõuda endas ja teistes selgusele.Tegevustikku saadavad pidevad võrdlused aastatetaguse Vargamäega ja esimese köite aeg on tõstetud mütoloogilisse seisundisse, kus kõik, mis toimus, tundub püha. Vanal Andresel pole aga uues maailmas enam kohta, ta on justkui elav mälestus. Vanaperemees on oma alatise mässu üle järele mõelnud. Ta on leidnud vabaduseprobleemile seletuse, mis ei lahenda küll inimese elu absurdi, kuid aitab seda siiski mõtestada. Selles teoses saavad mälestused olulisemaks kui olevik.Kui kord astusid Krõõt ja Andres Väljamäest üles, siis nüüd sammuvad Indrek ja Tiina viimast korda sealt alla. Taas on tegemist üles-alla, tõusmise-laskumise ja saabumise-lahkumise vastanditega. Tiinal on kaasas ka Krõõda rätik, mis on kui mateeriasse valatud mälestuskild. Tammsaare ise on pentaloogia põhiplaani kirjeldanud nii: "Ma kavatsesin oma romaani nõnda, et I jagu kujutaks võitlust maaga, II - võitlust jumalaga, III - võitlust ühiskonnaga, IV - võitlust iseendaga ja oma eluõnnega ja V - alistumist."1934. aastal sai Tammsaare "Tõe ja õiguse" IV ja V osa eest presidendi kirjandusliku auhinna.