Kirjahaku

Laura Wilder fills a gap in the scholarship on writing in the disciplines and writing across the curriculum with this thorough study of the intersections between scholarly literary criticism and undergraduate writing in introductory literature courses. Rhetorical Strategies and Genre Conventions in Literary Studies is the first examination of rhetorical practice in the research and teaching of literary study and a detailed assessment of the ethics and efficacy of explicit instruction in the rhetorical strategies and genre conventions of the discipline. Using rhetorical analysis, ethnographic observation, and individual interviews, Wilder demonstrates how rhetorical conventions play a central, although largely tacit, role in the teaching of literature and the evaluation of student writing. Wilder follows a group of literature majors and details their experiences. Some students received experimental, explicit instruction in the special topoi, while others received more traditional, implicit instruction. Arguing explicit instruction in disciplinary conventions has the potential to help underprepared students, Wilder explores how this kind of instruction may be incorporated into literature courses without being overly reductive. Taking into consideration student perspectives, Wilder makes a bold case for expanding the focus of research in writing in the disciplines and writing across the curriculum in order to grasp the full complexity of disciplinary discourse.

Tracing the Impact of First-Year Writing presents the results of a large-scale longitudinal study of college writers that explores the impact of a required first-year writing course with a comparative approach not previously available. Over five years Laura Wilder conducted 143 interviews with, and collected 774 pages of writing from, 58 students, half of whom had taken a new first-year writing course and half who had not. Wilder found that while in many ways the experiences of both groups are comparable—demonstrating how students receive valuable educations in rhetoric and writing from a variety of sources beyond a first-year writing course—students who took the first-year writing course were much more likely to identify as writers. This identification supported students’ use of writing in powerfully generative and knowledge-building ways that they carried with them long after the course into other appropriate contexts. In contrast to previous longitudinal studies of college writers undertaken at institutions with high prestige and resources, Tracing the Impact of First-Year Writing explores the role of writing at a regional public university and documents how students’ experiences with writing can be highly divergent across the curriculum and unequal across campuses. Additionally, this book includes the voices of students who do not identify as capable writers and have strongly negative emotional reactions to writing and writing instruction and adds empirical support to innovative calls in the field to transform the first-year writing course into one that inspires students to reflectively consider writing itself.

Tracing the Impact of First-Year Writing presents the results of a large-scale longitudinal study of college writers that explores the impact of a required first-year writing course with a comparative approach not previously available. Over five years Laura Wilder conducted 143 interviews with, and collected 774 pages of writing from, 58 students, half of whom had taken a new first-year writing course and half who had not. Wilder found that while in many ways the experiences of both groups are comparable—demonstrating how students receive valuable educations in rhetoric and writing from a variety of sources beyond a first-year writing course—students who took the first-year writing course were much more likely to identify as writers. This identification supported students’ use of writing in powerfully generative and knowledge-building ways that they carried with them long after the course into other appropriate contexts. In contrast to previous longitudinal studies of college writers undertaken at institutions with high prestige and resources, Tracing the Impact of First-Year Writing explores the role of writing at a regional public university and documents how students’ experiences with writing can be highly divergent across the curriculum and unequal across campuses. Additionally, this book includes the voices of students who do not identify as capable writers and have strongly negative emotional reactions to writing and writing instruction and adds empirical support to innovative calls in the field to transform the first-year writing course into one that inspires students to reflectively consider writing itself.

"Malenkij domik v prerii" - eto vtoraja kniga znamenitoj avtobiograficheskoj epopei amerikanskoj pisatelnitsy Lory Inglz Uajlder. Lora i ejo sestry vmeste s roditeljami pokidajut lesa Viskonsina i nachinajut obzhivatsja v Kanzase, na zemle dikikh indejskikh plemjon. Takoe sosedstvo so vremenem stanovitsja opasnym, da eschjo i Uajlderam prikhoditsja perezhit opasnuju perepravu cherez burnuju reku, pozhar v prerii i uzhasnuju likhoradku, chut ne pogubivshuju vsju semju. No papa - master na vse ruki (i dom postroit, i kolodets vyryt, i na skripke sygrat), nezhno ljubjaschij svoikh dochek i vernuju zhenu, - vnov obustraivaet zhizn semi s nulja."

V chetvertoj knige znamenitoj avtobiograficheskoj epopei amerikanskoj pisatelnitsy Lory Inglz Uajlder papa Charlz, mama Karolina i chetyre docheri zavershajut svoi skitanija. Ikh zhizn po-prezhnemu daleko ne bezmjatezhna. K schastju, papa sumel zanjat otlichnyj svobodnyj uchastok zemli na beregu Serebrjanogo ozera, bliz granitsy Dakoty. On vnov stroit dom, na etot raz osnovatelno i nadolgo, i sazhaet vokrug nego derevja.V povesti mnogo prikljuchenij: skachki na loshadjakh, vstrecha s volkami, zavalennye snegom krovati, poterjavshajasja kroshka Grejs. Vokrug kipit novaja zhizn: prokladyvajutsja zheleznye dorogi, voznikajut rabochie poselki, radi zakhvata chuzhogo uchastka dazhe sovershajutsja ubijstva. No v patriarkhalnoj seme Lory po vecheram po-prezhnemu zvuchit papina skripka, a na etazherke krasuetsja farforovaja pastushka - simvol semejnogo blagopoluchija i ujuta. Udivitelno, no detstvo sester bez multikov i obilija igrushek tem ne menee kazhetsja absoljutno schastlivym.V knige net nadumannykh snogsshibatelnykh sjuzhetov, no rasstavatsja s ee gerojami ne khochetsja. Istorija pro Loru budet interesna podrostkam srednego shkolnogo vozrasta, osobenno devochkam.

"Malenkij fermer" - pjataja kniga znamenitoj avtobiograficheskoj epopei amerikanskoj pisatelnitsy Lory Inglz Uajlder. V nej bez prikras opisano detstvo Almanzo Uajldera, buduschego muzha pisatelnitsy. Chitaja etu knigu, nevozmozhno ne sravnivat obraz zhizni detej kontsa XIX i nachala XXI vekov. Dni malenkogo Almanzo zapolneny ezhednevnym, podchas iznuritelnym trudom, a ne bezzabotnym veselem i malchisheskimi prikljuchenijami.No malchik nichut ne perezhivaet na eto schet. Trudoljubivyj, chestnyj i ljuboznatelnyj Almanzo - prirozhdennyj fermer, khotja emu eschjo net 10 let. On umeet delat prakticheski vsjo, chto delajut vzroslye: zaprjagat bychkov i vozit na nikh brevna, doit korovu, vzbivat maslo, strich ovets, vypilivat iz lda kuby i sooruzhat iz nikh lednik, sazhat, propalyvat i spasat posevy ot zamorozkov - vsego ne perechislish.Glavnoe, chto eti "vzroslye", podchas utomitelnye i fizicheski tjazhjolye objazannosti ego ne tjagotjat. Almanzo vypolnjaet ikh kak samo soboj razumejuscheesja i dazhe s udovolstviem, da eschjo i uspevaet uchitsja v shkole. I khotja ego otsenki vysoki i u nego est shans prodolzhit uchebu i v dalnejshem v korne izmenit svoju zhizn, Almanzo vybiraet neprostuju, no svobodnuju i nezavisimuju zhizn fermera.Kniga napominaet zhivo napisannuju entsiklopediju byta amerikanskikh fermerov, chitaetsja legko, s neoslabevajuschim interesom, i raspolagaet k razmyshlenijam o trude i prazdnosti i sopostavleniju vremen i nravov. Budet interesna podrostkami 10-14 let.

Romaani tegevus toimub veidi enam kui aasta jooksul, mil peategelane Laura on 12-aastane ja tema pere kolib Plum Creekist Minnesotast Lõuna-Dakota osariiki. Kuna tema õde Mary on hiljuti sarlakite tõttu pimedaks jäänud, palub isa, et ta aitaks õde igapäevaelus ja oleks "Mary silmadeks". Laura muutub tänu sellele kannatlikumaks ja küpsemaks. Romaan tutvustab ka Laura noorimat õde Grace'i. Pärast suuremaid ja väiksemaid seiklusi, rännakuid ja mitmete raskuste ületamist leiab kokkuhoidev pere lõpuks koha, kuhu rajada oma uus kodu.Laura Ingalls Wilderi "Hõbejärve rannal" ilmus esmakordselt 1939. aastal ja see on sarja "Väike maja preerias" (tuntud ka kui "Laura aastad") üheksast raamatust viies. Sarja raamatutest on tehtud lugematult kordustrükke, dramatiseeringuid ja telesarju, populaarseim neist meilgi ETV eetris olnud "Väike maja preerias".Kõik need raamatud jutustavad Ingallsi perekonna seiklustest ülemöödunud sajandi (1870-1894) lõpupoole Metsikus Läänes. See on looduslähedane, lihtne, kuid tervislik maaelu, mis tänapäeva linnalastele võib tunduda lausa muinasjutuna.Eesti Raamat avaldab sarja koik raamatud samasuguses kujunduses ja formaadis 2022.-2023. aastal.

Ingallside pere - isa, ema, 6-aastane Laura ning tema õed Mary ja Carrie asuvad puldanvankris teele Wisconsinist Kansasesse, vastu uutele seiklustele. Nad asuvad elama indiaanlaste maale ja Lauragi igatseb endale väikest indiaanibeebit. Kuigi pere seisab silmitsi mitmete raskuste ja ohtudega ning suhted indiaanlastega on vastuolulised, on pere õnnelik, sest just preeriast saab nende uus kodu. Romaani lõpus tuleb aga paraku jälle teele asuda ...Kuigi tegevus toimub 19. sajandil, on see huvitav ka tänapäeva lugejale. See õpetab raskete aegadega toimetulekut, olema julge ja lahke ning hindama perekonna olulisust.Laura Ingalls Wilderi "Väike maja preerias" on sarja "Väike maja preerias" (tuntud ka kui "Laura aastad") üheksast raamatust kolmas. Sarja raamatutest on tehtud lugematult kordustrükke, dramatiseeringuid ja telesarju, populaarseim neist meilgi ETV eetris olnud "Väike maja preerias".Kõik need raamatud jutustavad Ingallsi perekonna seiklustest ülemöödunud sajandi (1870-1894) lõpupoole Metsikus Läänes. See on looduslähedane, lihtne, kuid tervislik maaelu, mis tänapäeva linnalastele võib tunduda lausa muinasjutuna.Eesti Raamat avaldab sarja koik raamatud samasuguses kujunduses ja formaadis 2022.-2023. aastal.

Sarja avaraamat tutvustab meile Ingallside peret - viieaastast Laurat, tema vanemat õde Maryt ja nooremat õde Carriet, ema Caroline'i ja isa Charlesi. Noor pere elab suures metsas hubases tares ja väikese Laura silmade kaudu saame aimu perekonna tegemistest aasta ringi. Kuidas koristati vilja, tehti vahtrasiirupit ja maisijahuputru, kütiti loomi, punuti õlgkübaraid, kuidas valmistuti talveks ja millest tunti rõõmu suvel.Tänapäeva lastel, kes saavad helistada nutitelefoniga ja vaadata tahvelarvutist videoid kosmosereisidest, on lummav lugeda tüdrukust, kes vaimustub reisist pisikesse Pepini linna ja kohaliku pudupoe külastamisest, mängib kõrvitsate ja tammetõrudega, seapõiest tehtud õhupalli ja maisitõlvikust tehtud nukuga, jookseb suvi otsa paljajalu õues ning tunneb siirast rõõmu ja tänulikkust jõuluks saadud käpikute, pulgakommi ja kaltsunuku üle.

Sarja "Väike maja preerias" neljas raamat.Pärast Wisconsini metsa ja indiaaniterritooriumi rajab Ingallsite sõbralik ja ühtehoidevpere endale uue kodu Minnesotasse Ploomioja kaldale. Esialgu elavad nad muldonnis, kuid papa ehitab perele peagi uue maapealse puitmaja, lootes, et nende esimene nisusaak aitab maksta ehitusmaterjalide eest.Nüüd, kui nad elavad linna lähedal, lähevad 7-aastane Laura ja tema vanem õde Mary esimest korda kooli. Kahjuks on järgmised kaks aastat Ingallsitele väga rasked, sest rohutirtsude sülemid hävitavad kogu nisusaagi. Papa on sunnitud kõndima ligi 500 kilomeetrit itta, et leida kusagilgi tööd. Tagasiteel jääb ta lumetormis kadunuks. Laura ja Mary aitavad ema majapidamistöödes ja ema mängib tüdrukutega mänge, et nende tuju üleval hoida. Onneks leiab isa siiski kodutee ja romaan lõpeb õnneliku pere taasühinemisega jõululaupäeval.

Kuues osa romaanisarjast "Väike maja preerias".Raamat räägib Ingallsite perekonna elust Lõuna-Dakotas 1880. aasta karmil talvel. Peategelane Laura on nüüd 14-aastane.Ühel augustikuu päeval isaga heina tehes märkab Laura piisamrottide tihedat kuhilpesa kõrge heina sees. Kuid see pole päris tavaline, vaid erakordselt paksude seintega - selge märk, et neid ootab ees väga külm ja karm talv. Mõne aja pärast saavad külaelanikud teisegi hoiatuse. Vana indiaanlase sõnutsi kordub lõikavkülm talv iga seitsme aasta tagant ja kui kolm sellist seitsmeaastast tsüklit on möödas, siis ootab ees lausa talvine maru.Isa teeb otsuse, et pere kolib talveks linna, kuhu ta on ehitanud väikse poemaja. Tihe lumesadu, tuul ja kriipiv külm ei lase ennast kaua oodata. Peagi ei pääse enam rong linna ja toidupoolist jääb aina napimaks. Küttematerjalgi hakkab otsa saama ...Köitev ja põnev lugu Ingallsite pere hakkamasaamisest karmil talvel.

Romaani tegevus algab mais 1881. Väike linnake on ränga tormise talve üle elanud ja sellest toibunud. Kevadega koos saab hoo sisse ka linnarahva läbikäimine ning Laura, kes on nüüdseks 15-aastane, saab esimesed kutsed pidudele ja muudele üritustele, mis ei tundu talle sugugi kõik toredad. Küll aga kõnetavad teda kirjandusõhtud, kus on alati lõbus ja saab ka midagi uut teada. Ning mis kõige huvitavam ning lausa nii uskumatu, et paneb südame trummeldama - Almanzo Wilder palub Lauralt luba ta kirikust koju saata!

Romaan hõlmab neiu Laura 3-aastast eluperioodi enne abiellumist ja lõpeb tema pulmadega. 15-aastaselt alustab Laura tööd õpetajana 12 miili kaugusel oma kodust Lõuna-Dakotas, et teenida raha oma õe Mary kolledzhihariduse jaoks. Tal on suur koduigatsus ja ta seisab silmitsi nii mõnegi raskusega, kuid oma visaduse ja positiivse meelelaadiga saab ta alati kõigest jagu. Ingallside naaber, noormees Almanzo Wilder hakkab sõitma kakskümmend neli miili kooli ja tagasi, et Laura saaks nädalavahetustel kodus käia. Koolivaheajal on Laural lõbus oma laulutundides ja saanisõitudel. Pärast seda, kui Laura on oma ametiaja edukalt lõpetanud, kutsub Almanzo Laurat kelgutama, ja nende sõprusest areneb tasapisi romantiline armastus. Almanzo palub Laurat endale naiseks ning Laura võtab vastu tema ettepaneku abielluda järgmisel suvel. Kui Almanzo oma perele kihlusest räägib, plaanib tema vanem õde Eliza Jane korraldada suured pulmad. Et Eliza Jane ei saaks nende pulma "üle võtta", nõustub Laura kiiresti abielluma. Kohalik pastor laulatab nad tagasihoidlikul tseremoonial ja noorpaar asub elama Laura vanematekodu lähedal asuvasse väikesesse asunikumajja, mille Almanzo neile ehitas."Need kuldsed õnneaastad" on autobiograafilise romaanisarja kaheksas raamat ja kuna me ju teame, et Laura Ingallsist saab ühel hetkel Laura Wilder, ja Almanzo Wilderiga kohtusime juba paar raamatut tagasi, on noorte romantilise armastuse arengut tore ja helge jälgida kuni kihlasõrmuse andmise ja pulmadeni välja.

"Talupoiss" on lugu Laura tulevase abikaasa Almanzo Wilderi (1857-1949) lapsepõlvest 1860. aastatel tema isatalus New Yorgi osariigis Malone'i linna lähedal. Saame kaasa elada ühele aastaringile Wilderite elus, kuhu kuulub palju tööd, aga ka lihtsaid rõõme.Almanzo, tema vend Royal ja õed Eliza Jane ning Alice aitavad vanemaid nii külvi- kui ka saagikoristuse ajal, puude tegemisel ja loomade talitamisel. Üheksa-aastane Almanzo tõuseb iga päev enne kella viit hommikul, et lehmi lüpsta. Ta soovib vaid üht - oma hobust -, aga peab isale tõestama, et on valmis nii suureks vastutuseks.Almanzo Wilderi lugu näitab talupere elu 19. sajandi Ameerikas. Lugeja saab muu hulgas võrrelda Laura ja Almanzo lapsepõlve ja kasvatust, kus on palju erinevusi soorollides ja -kohustustes, hariduses ja mugavustes, kuid samas ka sarnasusi. Mõlemat kasvatavad tugeva moraalitunde ja kindlate väärtushoiakutega vanemad. Tänapäeva lastel on kindlasti põnev lugeda elust ajal, mil polnud ei elektrit ega telefoni, rääkimata pesumasinast jms.

Sarja viimases raamatus lõpeb Laura Ingalls Wilderi seiklus väikese tüdrukuna ning algab tema uus elu naise ja emana."Väike maja preerias" sarja viimane raamat jutustab Laura ja Almanzo abielu esimestest aastatest ja nende tütre Rose'i sünnist. 1890. aasta kevadeks oli Laural ja Almanzol tulnud liiga palju raskusi taluda, et Lõuna-Dakotas talupidamisega jätkata. Nende maja hävis preeriapõlengus ja nende teine laps, poiss, suri enne kuuvanuseks saamist."Esimesed neli aastat" avaldati aastal 1971, neliteist aastat pärast Laura Ingalls Wilderi surma. Käsikiri leiti Laura paberite hulgast. Arvatavasti kirjutas ta selle visandi 1940. aastate lõpus, aga kaotas pärast Almanzo surma huvi selle avaldamise vastu.

Povest "Dolgaja zima", kak i vse knigi avtobiograficheskoj serii amerikanskoj pisatelnitsy Lory Inglz Uajlder, - eto urok zhizni: ne sdavatsja, ne opuskat ruki, verit i nadejatsja! Glavnoj geroine Lore chetyrnadtsatyj god. Ejo bolshaja semja snova podvergaetsja ispytanijam. Kholod i golod - vot glavnye ikh vragi. A eschjo nuzhna nemalaja summa deneg, chtoby Meri, starshaja sestra Lory, smogla uchitsja v kolledzhe dlja nezrjachikh. I Lora ustraivaetsja na rabotu, chtoby pomoch sestre. Ej prikhoditsja zanimatsja neljubimym delom - shitjom, no ona, kak i vse Inglzy, ne ropschet, a prosto delaet to, chto schitaet svoim dolgom. Vpechatljajuschaja chast knigi posvjaschena molodomu i otchajannomu Almanzo Uajlderu (buduschemu muzhu Lory Inglz), kotoryj, riskuja zhiznju, v moroz i purgu, po glubokomu bezdorozhju otpravljaetsja vmeste s tovarischem za proviziej, dobyvaet neskolko meshkov pshenitsy i tem samym spasaet ot neminuemoj gibeli semju Lory i ikh sosedej. Ljubov i zabota drug o druge pomogajut seme preodolevat vse trudnosti. I, konechno, papa Charlz, chelovek neobychajnoj stojkosti i sily dukha, radi schastja svoikh ljubimykh zheny i dochek sposoben perevernut ves mir. Blagodarja dostovernomu bytopisaniju - aromat kofe po utram, tykvennyj pirog, moloko, zaledenevshee v vedre, rozhdestvenskie podarki, dobravshiesja do Inglzov tolko v mae, - pereselencheskie budni semi volnujut i vyzyvajut u chitatelja zhelanie sravnit svojo sovremennoe podrostkovoe vzroslenie s vzrosleniem Lory. Rekomenduetsja dlja semejnogo chtenija, a takzhe podrostkam srednego shkolnogo vozrasta, osobenno devochkam. V seriju voshli shest knig: "Malenkij domik v Bolshikh Lesakh", "Malenkij domik v prerii", "Na beregu Tenistogo Ruchja", "U Serebrjanogo ozera", "Malenkij fermer", "Dolgaja zima". Perevodchik: Bekker Meri