Kirjahaku

Jätkuvad tormilise 1989. aasta sündmused nii Eesti kui kolhoosi Kaluri Poeg elus. Kapten Volmeri saatus on teinud järjekordse kannapöörde, suunates mehe tööle väikese krevetitraaleri Dromia pardale, mis on sarnaselt sõsarlaevale Tipton ümber ehitatud tuukrilaevaks. Pisikese, 29 meetri pikkuse aluse ülesandeks on võtta ette hirmutav, 15 818 miili pikkune merereis Kesvalt Kamtshatkale. Ja seda kõige viletsamal aastaajal - hilissügisel, mil Läänemerel, Põhjamerel ja Biskaia lahel ajab üks tsüklon teist taga. Liialdamata võib öelda, et tegu on merelise kangelasteoga, kus ellujäämiseks peavad nii kapten kui iga meeskonnaliige olema oma ülesannete kõrgusel.Vähem tormiline pole ka kolhoosi Kaluri Poeg saatus, millele vajutab oma pitseri Eesti NSV Ülemnõukogu 16. novembril vastu võetud Eesti iseseisvusdeklaratsioon. Tarned idapiiri tagant kahanevad pea olematuks, mis omakorda vajutab pidurit kolhoosi toodangule. Peainsener Karaskil ja püügiosakonna ülemal Räimel tuleb leida võimalusi, kuidas ja milliseks otstarbeks kasutada Kesval valmiva uue kalatehase hooneid. Otsingud viivad murelikud mehed Soome.Avamerel aga juurdleb kapten Volmer meremeeste vana ütluse üle - kas meri mahub taskusse või siis mitte.

Sel aastal kimbutavad nii Singapuris olevat Dromiat kui kalurikolhoosi Kaluri Poeg ohtlikud ja etteaimamatud hoovused. Laeva peamasina remondi kõrval tuleb kapten Volmeril lahendada muidki ja väga tõsiseid probleeme, millest mõnda poleks osanud uneski näha. Peainsener Karaski ellu murravad sisse ootamatused, nende hulgas ka Soome seikluste kaja, mis sunnivad meest üha sagedamini ja närvilisemalt suitsu kiskuma. Kõik see puudutab ka püügiosakonna ülemat Olev Räime, kes aga oskab paljusid raskusi ja muresid positiivse poole pealt hinnata. Polkovnik Looganil KGB-st on hoopis oma mäng mängida, nagu ka kolmanda järgu kapten Afanasjevil, kes leiab ennast ootamatult väga imelikus rollis. Kutsikast Antust saab tõeline merekoer ja laeva täieõiguslik meeskonnaliige. Moskvas aga algab 25. mail NSV Liidu Rahvasaadikute Kongress, kuhu Eestist saadetud 48 rahvasaadiku osalemine etendas olulist tähtsust Eesti taasiseseisvumise protsessis, olgugi et kolhoosiesimees Juhan Palm sellest midagi ei arva. Oli pöördeline aasta 1989.

"Kaugsõit kai ääres" on romaanisarja "Avameri" seitsmes osa.Kapten Volmer on oma meeskonnaga tagasi Kamtshatkal, kus tuukrilaeva Dromia ülesandeks on ehitada ja remontida sildumiskaisid NSV Liidu tähtsaimas Vaikse ookeani tuumaallveelaevade baasis. Elamine ja olemine tiirleb väikese salastatud linnakese Primorsk 56 ümber, mis Eestist pärit meremeestele tundub totaalselt teise maailmana kui sünnimaa ja seda nii kohalike kommete kui arusaamade poolest. Ka oma eraeluga on kapten Volmer parajas ummikus: õnnetu surma läbi lahkunud abikaasa Vaikest jäi maha poeg Juuljus, kes ametlikult nagu oleks Volmeri poeg, füüsiliselt aga ei ole ka. Üha rohkem põletab kapteni taskut tema kaugsõidukapteni diplom, mis paratamatult sunnib teda esitama endale küsimust, kas siis selle pärast sai ta kuus aastat Leningradi merekoolis vett ja vilet, et nüüd teostada kaugsõitu kai ääres ja sulistada koos tuukritega kaldamudas.Aga teisel pool maakera kerivad poliitilised sündmused, mis toovad kolhoosile Kaluri Poeg kaela ühe mure teise järel ning Olev Räimele ja Kalle Karaskile jätkub pidevat peamurdmist, nii Moskvast saabunud Pravda ajakirjaniku kui kolhoosi kasutult seisva laevastiku üle. Kõiki, kaasa arvatud iseennast aga üllatab kolhoosi esimees Juhan Palm.Majanduslik olukord Eestis on väga pingeline, ei jätku toitu, kütet, bensiini - suurem osa laiatarbekaupadest on talongide peal. Vähekindlustatud elanikele toidukulude katmiseks määrab Saare maavalitsus toetuse, mis Kuressaare linnas väljendub suuruses 1.50 rubla inimese kohta päevas. On aasta 1990.

Romaan on ajalooline tagasivaade Saaremaa rannaküla möödunud sajandi juhtumiterikkasse ajalukku läbi raamatu peategelase Voldemar Laasiku mälestuste prisma. Voldemar oli kõigest poolteiseaastane, kui tema isa Juhan Pärn koos viie kaaslasega 1944. aasta sügisel venelaste eest paadiga üle mere Rootsi põgenes, ja seepärast mäletab ta oma isa väga uduselt. Kogu elu saatis meest unistus, et ühel päeval taaskohtub ta isaga ja siis saab elu hoopis uue pöörde. Ehkki unistuseks see jäigi, oli Volli elus pöördeid rohkem kui küllalt ja üks ikka ohtlikum kui teine, ähvardades teda sageli lausa surmaga. Volli oli isalt pärinud kõrge kasvu, kaunid näojooned, lokkis musta käharpea, pidurdamatu hasartse eluisu, lõbusa tuju ja oskuse rasketest olukordadest alati mõni väljapääs nuputada. Kõik see kokku tagas inimkonna kaunima poole - naiste - kustumatu huvi tema vastu. Voldemari suurimaks puuduseks oli tema püsimatus, mis väljendus ka ta tööraamatu sissekannetes: dokument tõendab, et Voldemar Laasikul on olnud 43 eripalgelist töökohta ja ametit. Nimetagem siinkohal vaid mõned: treial, keevitaja, näitleja Ugalas ja Draamateatris, rollid 13 kunstilises filmis erinevates filmistuudiotes üle terve NSV Liidu, traalimees Atlandil, rajoonihaigla peaarsti asetäitja majandusalal, varustaja ehituskontoris. Seda, miks see romaan sai kirja pandud, iseloomustab Voldemar Laasik ise kõige paremini: "Ma tahaksi, et kui keegi vötab töesti kunagid vaevaks seda raamatut lugeda, saaks ta mingi pildi silma ede, kuda me tol ajal elasime, töötasime ja armastasime. Ma tahaksi, et oskaksime hinnata seda, mis meitel nüüd käes oo, sest kurta ja viriseda vöib igas aegas, aga see'p tee asja mette paramaks. Oma elust räägi ma soole mette selle pärast, et ma sooviks ennast kudagidviiti upitada, vaid ikka selleks, et näidata, kuda eestlane oskab ja saab üksköik mis vöimude aegas hakkama."

Romaanisarja neljas osa "Kuldkalake" annab pildi kolhoosi Kaluri Poeg elujärjest murrangulisel 1988. aastal, kui loodi Rahvarinnet, möllasid rohelised ja kolhoos püüdis kuidagi ots otsaga kokku tulla. Kõigil oli suus IME-projekt ja võideldi fosforiidi kaevandamise vastu. Gorbatshovi suunamisel saabus Eestisse kompartei esimeseks sekretäriks Vaino Väljas. Kapten Volmer on olude sunnil määratud kamandama väikest krevetitraalerit Tipton, mille kolhoos on andnud Nõukogude Liidu hüdrograafiateenistuse käsutusse. Viimane on Nõukogude sõjaväeorganisatsioon, millel peale majakate ehitamise ja tulepoide paigaldamise tundub olevat ka veel muid huvitavaid ja mitte avalikke ülesandeid. Eesti majandusmaastikule ilmuvad esimesed välisinvestorid, kes leiavad siit paljut, mille üle imestada, taibates samas, et õigetel tingimustel võib siin kokku lüüa miljoneid. Kõik see muudab pildi ootamatult kirjuks ja mitmekesiseks, kuid väga murederohkeks lihtinimesele, kellele kuulutatakse avalikustamist, sõnavabadust ja uutmoodi mõtlemist, samal ajal kui poodidest vaatavad vastu tühjad letid ja riiulid ning suhkur, kohv, viin ja veel palju muud on talongikaup. Oli aasta 1988 ...

1991. aasta jaanuari alguses möllasid Leedus Nõukogude Liidu eriüksuslased, tappes 13 ja sandistades 164 rahulikku demonstranti. Peaaegu samal ajal külastas Tallinna Boriss Jeltsin, kes allkirjastas Vene NFSV ja Eesti Vabariigi riikidevahelise suhete aluslepingu. Märtsis toimunud referendumil hääletas Eestis iseseisvuse poolt 77,83% alalistest elanikest. Suur Nõukogude impeerium ragises aga kõigist õmblustest, mis päädis augustis äpardunud riigipöördekatsega Moskvas ja Nõukogude Liidu lagunemisega. Uute aegade valguses hakkavad ka Kaluri Pojas puhuma värsked tuuled eesmärgiga moodustada kolhoosist aktsiaselts, olgugi et kellelgi pole õrna aimugi, mida selline majanduslik moodustis endast kujutama peaks. Kapten Volmerile saab osaks au avada oma Tiptoniga esimesena pärast Teist maailmasõda kaubanduslik meresõit Saaremaa ja välismaa vahel, transportides humanitaarabi Rootsist ja Saksamaalt. Polkovnik Loogani lähiajaloost kipuvad välja imbuma seigad, mis muudavad ta elu väga keeruliseks. Kolhoosiesimees Palmi ootavad ees üllatused, mida ta poleks isegi unes osanud näha, ja pootsman Manil leidub alati häid nõuandeid iga olukorra jaoks. Oli murranguline aasta 1991.