Kirjahaku

”...Jonkun piti vain tarttua rattiin."Mart Laar oli historianopettaja ja -tutkija mutta poliitikkona untuvikko, kun hänestä 32-vuotiaana tuli itsenäistyneen Viron ensimmäinen pääministeri. Vuosina 1992-94 Laarin johtama hallitus toteutti joukon radikaaleja uudistuksia, tyhjensi maan Venäjän asevoimista ja käänsi katseen länteen. Ulkomailla Viroa pidettiin siirtymätalouden esimerkkimaana, mutta kotimaassa tilanne ei ollut ruusuinen: skandaali seurasi toistaan.Erityistä huomiota maailmalla herätti tasaveron käyttöönotto. Vain yhden taloustieteellisen kirjan, Milton Friedmanin Vapaus valita, lukeneena Laar kuvitteli, että sen ideat oli pantu käytäntöön jo muualla. Virolaiset taloustieteilijät varoittivat, että se oli yhtä mahdotonta kuin veden päällä käveleminen. ”Me vain kävelimme veden päällä, koska emme tienneet sen olevan mahdotonta.” Laarin ensimmäinen hallitus kaatui ”ruplakriisiin”, kun selvisi, että se oli myynyt pankkiholvissa maanneet ruplat tsetseeneille. Dollareilla ostettiin aseita Israelista, kun kukaan muu ei myynyt.Laar toimi pääministerinä uudelleen vuosina 1999-2002, jolloin hänen tärkeimpiä tavoitteitaan olivat Viron jäsenyys Natossa ja Euroopan unionissa sekä maan digitaalinen vallankumous ja sähköinen hallinto. Kaikki ne toteutuivat.Laarin yksityisarkistosta valituin valokuvin ja asiakirjoin kuvitettu teos on silminnäkijän ja tekijän kuvaus eteläisen naapurimme toisesta syntymästä itsenäisenä valtiona.Mart Laar (s. 1960) on kaksinkertainen Viron pääministeri, joka on toiminut myös maan puolustusministerinä. Hän on saanut useita kansainvälisiä tunnustuksia, kuten amerikkalaisen Cato-instituutin ”Milton Friedman Prize for Advancing Liberty” -palkinnon. Laar on kirjoittanut lukuisia kirjoja historiasta.

Toisen maailmansodan jälkeen Neuvostoliitto jatkoi Baltian maiden miehitystä ja siihen liitettiin lisäksi Moldova sekä osia Suomesta, Ukrainasta ja Valko-Venäjästä. Neuvostoliiton vallan alle jäivät myös uudet ns. Itä-Euroopan kansandemokratiat.Historioitsija Mart Laar on tutkinut rautaesiripun taakse jääneiden maiden aseellista vastarintaa neuvostovaltaa vastaan. Hän etsii vastauksia, miksi vastarintaa oli ja kuinka kauan sitä jatkui. Pitkäaikaisinta neuvostovallan vastustus oli Liettuassa ja Länsi-Ukrainassa. Suomalaisille lukijoille kirja tarjoaa uutta tietoa myös bulgarialaisten, puolalaisten ja romanialaisten vastarinnasta. Laarin mukaan Euroopassa on hyvä muistaa, että maahanhyökkääjä vastaan on aina taisteltava kuten Ukrainassa nyt tehdään.Mart Laarin kirjoista on aiemmin suomennettu esimerkiksi Unohdettu sota (1993) ja Viro vuonna nolla (2019). Hän on toiminut muun muassa Viron pääministerinä 1992-1994 ja 1999-2002 sekä puolustusministerinä 2011-2012.

Ukraina Ülestõusuarmee (UPA) kujutas endast Euroopa üht suuremat partisaniarmeed, kes võitles II maailmasõja ajal ja pärast seda Ukraina vabaduse eest nii fashistliku Saksamaa kui kommunistliku Venemaa vastu. Teda võis küll võita, kuid oli võimatu alistada. UPA pärand, selle puna-mustad lipud ja laulud, nagu "Punane lodjapuu" ("Tshervona kalina") on kujundanud tänase Ukraina vastupanutahet. UPA lugu näitab igale soovijale, et Ukraina ei anna kunagi alla jatõuseb isegi suuremast hävingust.

"Mordori jalajäljed" annab ülevaate Venemaa poolt 1991.aastast peetud sõdadest alates konfliktidest Moldaavias ja Abhaasias, sõdadest Tshetsheenias ja Gruusias käimasoleva sõjani Ukrainas välja. Tutvustatakse ka kunagiste ikestatud rahvaste libisemist Moskva mõjusfäärist välja ning Moskva katseid oma positsioone taastada.

Gümnaasiumiõpiku teist osa on retsenseerinud Tõnu Tannberg ja Aive Peil.Teises osas käsitletakse külma sõja perioodi, demokraatlikku blokki ning kommunistlikku maailma.

Pseudonüümi Hoia Ronk kasutanud Karl August Hindrey (1875-1947) oli oma aja tuntumaid ja värvikamaid kultuuritegelasi, kelle elutee langes suuresti kokku Eesti Vabariigi saatusega. Ehkki ta tahtis saada kunstnikuks, sai temast hoopis ajakirjanik, siis Eesti esimese pilkelehe koostaja, siis avaliku elu tegelane ja kirjanik. Kunstiga tegeles ta väikestviisi siiski ka. Hindrey osales aktiivselt Eesti Vabariigi loomisel, samuti Vabadussõjas. Nõukogude võim nägi temas oma surmavaenlast, mistõttu Hindrey oli sunnitud veetma viimased eluaastad valenime all Iru vanadekodus. Tema hauakoht oli pikka aega teadmata. Ka oli Nõukogude Eestis keelatud Hindrey loomingut avaldada.Eesti Vabariigi taassünniga tõusis uuesti au sisse ka Hindrey. Tema teoseid hakati taas välja andma, kuid temast endast teati suhteliselt vähe - neid, kes teda mäletanuks, polnud enam. Nüüd on Mart Laar pannud kokku haarava elulooraamatu Karl August Hindreyst, et seda meie kultuurilukku jäänud lünka täita. Saame ülevaate värvikast isiksusest, kelle elu on võrreldav seiklusromaaniga ja kelle mitmekülgne looming pakub äratundmisrõõmu tänapäevalgi. Raamatust ei puudu ka hea huumor, mis oli iseloomulik Hindreyle endalegi.

"Aovalged aknad" on Karl August Hindreyle iseloomulik romaan keskse kangelaseta, esil on kogu tollane muutuv Eesti ühiskond saksa parunitest kuni eestlastest linna antvärkideni. See on lugu sotsiaalselt homogeense maarahva mitmekesistumisest ja isiksustumisest ajastu pöördtuulte käes, olgu neiks usuvahetus ja venestuse tugevnemine või Saksa-Vene poleemika Läänemere kubermangude tuleviku üle. Mõisate maailm on minemas, talude oma tulemas. Talude päriseksostmise kaudu oluliselt iseteadvust omandanud maarahvas hakkas üha rohkem oma jõudu tunnetama ja ennast teostama.Kuigi romaan kirjeldab peamiselt tegelaste argipäeva ja selle muresid ning vähem rahvuslikke ettevõtmisi, annab see hästi edasi seni vagurat maarahvast esimese üldlaulupeo eel haaranud pinevust ja ootust millegi suure järele, millele isegi veel nime ei osatud anda, mis neid aga pöördumatult muutis. Sedavõrd laiahaardelist pilti rahvuslikust ärkamisajast pole eesti kirjanduses varem antud."Aovalged aknad" on romaan, mille kirjutamist alustas eelmisel sajandil Karl August Hindrey, täiendas ja viimistles Mart Laar.

Karl August Hermann (1851-1909) oli igas mõttes ärkamisaegne mees. Viletsatest oludest iseenda tubliduse ja heade inimeste abil välja rabelenult langes ta elu lõpul sinna tagasi. Tema laule tunti aga lähedal ja kaugel, ta juhatas oma eluajal toimunud laulupidusid, toimetas ajalehti, pidas Tartu ülikoolis eesti keele lektori ametit ja lõi üldse käed külge igal pool, kus tegijatest puudus tundus olevat. Kriitikud panid pahaks tema rahumeelsust ja innukust, nimetades seda pealiskaudsuseks.Ettekandes tsaarivõimudele kirjutati Hermannist irooniliselt: "Paistab vaevalt võimalik olevat tema mitmekülgsust õieti iseloomustada. Dr. K. A. Hermann on ühes isikus luuletaja, helilooja, lehe väljaandja, trükkija, raamatukaupmees, kontserdijuhataja ja oma laulude arvustaja; ta seadis enese läinud aastal oma lehes Bachist ja Beethovenist kõrgemale ja debüteeris kontsertides soololauljana, oreli- ja viiuli mängijana; ta on jutukirjanik ja pedagoogiline kirjanik ... ajalehe väljaandjana ja toimetajana on korduvalt teistele ettepannud eesti päevalehte temast paremini toimetada ... Nii liigub ta kõige lahkuminevail kunsti ja teaduse ning praktilise elu jaladel ja usub kindlasti, et olevik teda, nii nagu paljuidki teisi suurvaime, kadedusest ja mõistmatusest keeldub tunnustamast. Ta ei lase end seeläbi eksitada." Seda ei lasknud ta tõesti. Tema laulis ja hõiskas, sest Vanemuise kandle hääl põksus tal juba lapsest peale põues.

1984. aastal avaldas Prantsuse ajaloolane Pierre Nora (1931-2025) esimese raamatu oma seitsmeköitelisest koguteosest Prantsuse mälupaikade kohta. Sellest sai alguse mälupaikade (pr le lieu de memoire, ingl memory space, sks Erinnerungsort) kontseptsiooni võidukäik üle kogu maailma ning praeguseks on suurel osal Euroopa rahvastest olemas oma mälupaiku käsitlevad koguteosed. Mälupaigad pakuvad kollektiivsele mälule pidepunkte, mis seda organiseerivad ja elavana hoiavad. Mälupaigad on rahvusliku identiteedi kandjaina eluolulised, sest nad aitavad rahvastel püsida iseendana. Nüüd on lugejate ees raamat ka Eesti mälupaikadest. Usutluste ja küsitluste abil sai välja sõelutud 25 inimestele enim hinge läinud mälupaika Eestis. Neist kirjutatud esseed moodustavadki käesoleva raamatu. Juttu tuleb rahvuslikest sümbolitest ja suurüritustest, nagu sinimustvalge lipp ja laulupidu, müütilistest või mütoloogilistest kangelastest, nagu Kalevipoeg ja Lembitu, aga ka legendidest, nagu Julius Kuperjanov või metsavennad, samuti muinasmälestistest ja loodusobjektidest. Loodetavasti sütitab esimene raamat Eesti mälupaikadest suurema huvi ja arutelu nende üle. Mart Laar

"Surema jäetud" on raamat Haukka rühma meeste saatusest, keda Soome sõjavägi saatis 1943. aastal Eestisse salajasele missioonile. Ülesanne täidetud, lubati nad Soome tagasi tuua. Ülesanne täideti, mehi aga tagasi ei toodud. Nad kõik hukkusid või pidid läbi käima Siberi vangilaagritest. Soomes vaikiti Haukka rühma saatus maha, unustati ka nende vabasse maailma pääsenud lähedased. See on raamat põlvkonnast, kes kasvatati üles aadete vaimus, mis maailmasõjas halastamatult puruks peksti, kuid kes neile ikkagi ustavaks jäi.

Romaan "Sügissõda 1939" kirjeldab, mis oleks võinud juhtuda, kui Eesti ei oleks 1939. aasta sügisel Nõukogude Liidu nõudmisi vastu võtnud ning Eesti ja Nõukogude Liidu vahel oleks puhkenud sõda. Tegemist on nn alternatiivajalooga, mis ei välju siiski 1939. aasta tegelikest oludest. See ei ole ulmeraamat. Üleloomulikud jõud ei sekku ja Kalevipoja mõõk ei tõuse Kääpa jõest. Pea kõik tegelased on reaalselt eksisteerinud isikud, kes tegutsevad oma aja teadmistest ja hoiakutest lähtuvalt ning võitlevad tolle aja relvadega. Enamik raamatu sündmustest on tegelikult toimunud kas Eestis aastatel 1939-1944 või samal ajal Soomes. Autentsed on ka enamik raamatus toodud dokumente.Teose I osa kannab alapealkirja "Punane torm tõuseb". II osa "Käsi relvaga" on plaanis välja anda 2015. aastal.Vaata ka klippi Kirjandusministeeriumist.

"Jõuluriik" kirjeldab päev-päevalt liikudes Vabadussõja esimest 50 päeva, mil kõik tundus must ja lootusetu, nii et Eesti riigi sündi võib tõesti jõuluimeks pidada. Raamatus tuuakse välja mitmeid uusi fakte tollastest sündmustest ning avalikust käibest välja jäänud nimesid. Raamat on varustatud kaartide ja fotodega, millest mitmed on samuti tundmatud.

Tegemist on uuendatud uustrükiga kogenud õpikuautorite Mart Laari ja Lauri Vahtre kirjutatud kaheosalisest gümnaasiumiõpikust. Opik viib õppija ja õpetaja, aga miks mitte ka juba koolitee läbinu selges keeles Eesti ajaloo radadele esiajast lähiajalooni. Autorid käsitlevad Eesti ajalugu jutustusena, loobudes ülemäärasest faktikesksusest ning rõhutades ajaloosündmusi tinginud mõjutegureid. Seejuures tehakse kõrvalepõikeid ka Eestist välja. Sisaldab ülesandeid, mis suunavad õppijat iseseisvale uurimistööle. Kujundatud ja illustreeritud ajakohaselt ning õpitulemuste saavutamist toetavalt. Sisaldab rohkelt temaatilisi viited aime- ja ilukirjandusele, filmidele ja raadiosaadetele. Peatükid algavad eelhäälestavate küsimustega, mis aitavad luua seoseid varem kogutud teadmistega. Opiku lõpus nimeindeks ja mõistesõnastik.

Kogenud õpikuautorite Mart Laari ja Lauri Vahtre kirjutatud kaheosaline gümnaasiumiõpik viib õppija ja õpetaja, aga miks mitte ka juba koolitee läbinu lihtsas ning selges keeles Eesti ajaloo radadele. Autorid käsitlevad Eesti ajalugu jutustusena, loobudes ülemäärasest faktikesksusest ning rõhutades ajaloosündmusi tinginud mõjutegureid. Seejuures tehakse kõrvalepõikeid ka Eestist välja. Kogenud autorid. Kirjutatud selges, lihtsas ja ilusas eesti keeles. Rõhutatakse ajaloosündmuste mõjutegureid. Eesti ajalugu käsitletakse jutustusena. Avardab silmaringi. Kaasaegselt kujundatud ja illustreeritud.

Raamat "Ükski inimene ei ole saar. Kolm esseed Gulagi arhipelaagist" laenab pealkirjaks inglise klassiku John Donne'i mõtte, mis resoneerib Nobeli kirjanduspreemia laureaadi Aleksandr Solzhenitsõni "Gulagi arhipelaagi" üldinimliku sõnumiga. Isegi vangilaager ei lahuta inimest inimkonnast. Iga inimene on väärtus, iga inimese vägivaldne surm, tema loomingu hävitamine on kaotus kogu inimkonnale. Ukraina kannatused meenutavad seda meile praegu iga päev.1945. aastal kohtus Aleksandr Solzhenitsõn Lubjanka vanglas Eesti õigusteadlase ja Otto Tiefi valitsuse haridusministri Arnold Susiga. Susi oli esimene haritud eurooplane, keda Solzhenitsõn lähemalt tundma õppis ja kellest sai kirjaniku vaimne aken Euroopasse. "Gulagi arhipelaag" valmis põhiosas 1967.-1968. aastal Eestis ja eestlaste abiga. Teos raputas 1974. aastal Läänes ilmudes kogu maailma.Üheskoos moodustame jätkuvalt saarestikke, arhipelaage, mis üksteist paratamatult mõjutavad - hästi või halvasti, aga mõjutavad. Inimkond on siiski üks, ja see, milline ta on, milline on Inimese nägu, on meie kõikide tegude, valikute, peetud ja pidamata jäetud lahingute kujundatud. Meie kolm esseed kutsuvad nii kaasa mõtlema kui ka vastu vaidlema, aga ennekõike mõtestama. Inimkond vajab sügavat mõtet.