Marcel Prousti romaanisarja "Kadunud aega otsimas" on sageli nimetatud üheks 20. sajandi mõjukaimaks kirjandusteoseks. Sarja teine köide "Oitsvate neidude varjus" lisandub senistele eestindustele "Swanni poolel" (1. köide), "Soodom ja Gomorra" (osa 4. köitest) ja "Taasleitud aeg" (viimane, 7. köide). Hoolimata tegelaste kordumisest saab kõiki köiteid selles sarjas lugeda omaette romaanidena. Ning on tõenäoline, et just "õitsvatest neidudest" alustas Proustiga tutvumist suur osa kirjaniku kaasaegseid, kuna esimene köide ei teeninud avalikkuses erilist vastukaja, teine aga võitis 1919. aastal maineka Goncourti auhinna ja tegi Prousti üleöö tuntuks. "Oitsvate neidude varjus" katab jutustaja elust perioodi, mida laias laastus nimetatakse murdeeaks ja mis isiksuse kujunemises üldist arusaamist mööda ongi murrangulise tähtsusega. Siin saab minategelane oma esimesed õppetunnid armuasjades, mida järgmistes osades sügavuti lahatakse. Ning siin leiavad aset ka mõned kõige tähtsamad episoodid kirjanikuks saamise keerukas loos, mida kogu romaanitsükkel enesest kujutab. "Oitsvate neidude" emotsionaalne heitlikkus pakub äratundmist paljudele, kel meeles omaenese teismeea triumfid ja kriisid. Nimelt see köide "Kadunud aja" tsüklist on tulvil kõige suuremat janu elu, ilu ja armastuse järele, nimelt siin leidub kõige rohkem poeetilisi looduse- ja meeleolukirjeldusi, nimelt siin on seltskondlike ja isiklike pürgimuste kriitikasse segatud kõige rohkem humoorikat eneseirooniat. * MARCEL PROUST (1871-1922) on prantsuse modernismi suurkuju, vaieldamatult tähtsamaid autoreid kogu õhtumaises kirjandusloos. Tema olulisimaks panuseks on jõgiromaan "Kadunud aega otsimas", mille seitsmest köitest jõudsid autori eluajal ilmuda vaid esimesed neli. Romaanitsükkel võtab enda alla üle nelja tuhande lehekülje ning selles esineb üle kahe tuhande tegelase. Peategelaste ring piirdub ometi umbes kümnega ning tähtsaimaks neist on mõistagi jutustaja ise, kes kingib lugejale pikkades ja varjundirohketes lausetes oma kirjanikuks saamise loo. ANTI SAAR (snd 1980) on kirjanik ja tõlkija, kes peab võõrkeelsete tekstide vahendamisel väärtuslikuks sama mida oma loomingus: rütmi, meloodiat ja empaatilist sisseelamist erinevatesse tegelaskujudesse. Ta on prantsuse keelest tõlkinud ilukirjandust autoritelt, nagu Georges Perec, Andre Breton, Maurice Blanchot, Philippe Claudel ja Katrina Kalda ning eestindanud teoreetilisi tekste filosoofiast, antropoloogiast ja kirjandusteadusest (Deleuze/Guattari, Bruno Latour, Jacques Ranciere, Marcel Mauss, Claude Levi-Strauss, Arnold van Gennep, Roland Barthes jne). Oma tõlgete eest on Saar pälvinud Eesti Kultuurkapitali aastaauhinna ja mitu nominatsiooni.
