Hea lugeja! Raamat, mille avad, on jätk teose "Eesti mõisad ja lossid. Aadlikultuuri seitse aastasada" I osale. See on raamat valgusest ja varjust, mis toob silme ette võimujagamised, lahingud ja kahurisuitsu, samas aga ka soovi rajada ahervaremetele uus kodu. Rootsi aeg tõi Tartusse ülikooli ja mõisaõuele renessansi valguse. Nii nagu kirikutes süttisid küünlad, lõid mõisaakendes loitma tuled. Elati suurte lootuste ajal. Unistati pea võimatust. Oleks toonased sotsiaalsed utoopiad ja fantaasiaprojektid realiseerunud ning selle tunnistuseks olevad aadlipaleed Haapsalus, Kuressaares, Kolgal ja mujal jõutud valmis ehitada, võinuks ajalugu võtta teise suuna. Teekond Euroopasse ja rahvusliku ärkamiseni oleks saanud alata varem. Paraku on ajalool omad seadused. 1700. aastal puhkenud Põhjasõja järel astusid lavale uued näitlejad, kes tõid kellegi poolt varem valmis kirjutatud ooperilibreto lavale uues vormis. Sellest kõneleb aga juba järgmine raamat.Juhan Maiste (snd 1952) on Tartu Ülikooli emeriitprofessor, esseist ja kunstiajaloolane, kelle loomingulise tegevuse fookuses on aastakümneid olnud nii Eesti kultuuriajalugu kui ka laiemalt Euroopa kunstiajalugu antiigist renessansini. Alustanud mõisaarhitektuuri uurijana, on autor pärast paarikümmend aastat kunstiajaloo ja muinsuskaitse filosoofiliste küsimustega tegelemist pöördunud tagasi oma noorusaegade armastuse mõisaarhitektuuri juurde. Maiste kirjutised seovad kokku laiema ja kitsama maailma - Itaalia Prantsusmaa, Inglismaa jt kaugemate maade ning kohaliku pärandi, tuues lugeja ette mõisa kui Balti kultuuri ühe ainulaadsema fenomeni arenguteed. Maiste on ligi neljakümne monograafia, artiklite kogumiku ja luuleraamatu autor, avaldanud üle kahesaja artikli ning pälvinud mitmeid olulisi teadus- ja kultuuripreemiaid (neist viimane Kristjan Raua preemia 2023. aastal ilmunud "Eesti mõisad ja lossid. Aadlikultuuri seitse aastasada" I osa eest).
