Elo Viiding

Käesolevate novellide keskne teema on inimese hing tema eri avaldumisvormides - too mälu-, mõistuse-, aja- ja tavaloogikaülene, alalises muutumises suurus, mida ükski narratiiv ei kammitse, ainuski paikapanev sõnastus ei raamista.Hinged ilmuvad peaasjalikult minevikust ja kaovad igavikku, jättes autori hinge kas ava või haava. On neid, kes surevad juba varases lapsepõlves, nagu ka neid, kes murduvad õitsvas keskeas. Kõik kokkulangevused kunagi elanud isikutega on juhuslikud, kõik võimalikud seosed isikuti erinevad; neid kõiki ühendab aga nende hinge haprus, mis on olulisem ja kõnekam kui persona'd, mida nad ühiskonnas etendavad.Need ei ole tavapärase ülesehitusega novellid - autor on lasknud end mäluassotsiatsioonidel kanda. Ka vaatepunkti loojana, jutustava subjektina on ta nii mõnelgi puhul eelistanud jääda tahtlikult ujuvale positsioonile, otsekui unenäos.Kes lähedalt loeb, see mõistab.Annelise Kalbe

"Ellujäämisrezhiim" on Elo Viidingu neljateistkümnes luulekogu, milles autor on taas pöördunud oma lemmikteemade - ühiskonna ja selles vähem märgata olevate inimeste (sh kirjanike) olemisvaevade juurde. Ühiskonnatemaatikale, mis on autori kaubamärk juba mitukümmend aastat, on ta lähenenud sedakorda nn peavoolukäsitlustele vastandudes - andes oma poeetika läbi hääle ka neile, kelle protest ei ole veel legitimeeritud ega sobilik või ei kõla õiges, ühiskonna enda poolt parajasti heaks kiidetud võtmes.Annelise Kalbe, luuleekspert

Põhjala tehases 2022 mais aset leidnud luule - ja maali ühisnäitusel "Vastukaja" põhinev raamat sisaldab Elo Viidingu luuletusi Santa Zukkeri maalidele, mis on käesolevas väljaandes fotodena ära toodud.Santa Zukkeri maastikumaalid on loodud klassikalise maalitunnetusega, mille kompositsioone kunstnik mänguliselt minimaliseerib.Tema abstraktsed teosed aga lähtuvad värvimängudest, mida rütmistavad reljeefsed piirid, luues mitmekihilise ruumitunnetusega maalipindu.Kahe looja omavaheline dialoog ei ole kaugeltki eskapistlik, vaid võtab sõna maailmas toimuva suhtes, tuues eri kunstivormid kahekõne kaudu teineteisele lähemale.

Tallinnalainen Elo Viiding (s. 1974) on virolaisen nykyrunouden tärkeimpiä tekijöitä. Kulttuurisukuun kuuluva Viiding julkaisi esikoiskokoelmansa jo 16-vuotiaana. Kolmessa ensimmäisessä teoksessaan hän käytti pseudonyymiä Elo Vee, mutta luopui tästä myöhemmin. Tähän mennessä Viidingiltä on ilmestynyt kolmetoista runokokoelmaa, joista viimeisin on vuonna 2021 ilmestynyt Assisi luulet. Viiding on terävä yhteiskunnallisen ajattelija, joka ei päästä lukijaansa vähällä. Ironisen otteen lisäksi hänen runoissaan on riemastuttavaa kepeyttä ja leikillisyyttä, johon feministisen ja yhteiskunnallisen kritiikin pureva kärki on usein puettu. Elo Viidingin varhaisemmasta runotuotannosta on ilmestynyt suomeksi valikoima Paljastuksia (Kustannusliike Nihil Interit, suom. Katja Meriluoto, 2000).

See luulekogu on minu rännak läbi Assisi paikade, kus elu ja surm saavad üheks - olen ju minagi üks rändur teiste seas, kes on olnud vabamate jälgede otsingul kogu oma eluaja.

This anthology features the work of six of Estonia's most celebrated poets. They write from their oral tradition and folklore, explore new forms of poetry through music, marginalia and note-making.

Restauration - Reconstruction on taidevalokuvateos jonka valokuvat käsittelevät Viron jälleenrakennusta uuden itsenäistymisen jälkeen. Aihetta lähestytään lähiöarkkitehtuurin, kuorojen ja murroskauden sukupolvea edustavien runoilijoiden näkökulmasta.