Hejki Vilep

Aabits on tihti esimene teos, mille lapsed kaanest kaaneni ise läbi loevad. Hea lugemispala on vormilt lihtne, kuid sisult haarav. Oluline on kasvav raskusaste: sõnade ja lausete pikkus, teksti pikkus. Võõraste sõnade ja konsonantühenditega sõdade hulk ei tohi olla liiga suur. Aabitsatekstid on kahes raskusastmes. Suurtähtedes tekstide raskemad sõnad on omakorda eraldi harjutusribal. Aabitsa ülesanne on kujundada lugemisvilumust, samas peab see pakkuma lapsele ka lugemiselamust. Läbivad selged karakterid ja sündmuste detailid põimuvadki aabitsa lõpus väikeseks koolimüsteeriumiks, mis lugejate abil lahendatakse. Kaasahaarav ja salapärane lõpulugu seob aabitsalood üheks tervikuks ja innustab lapsi edaspidigi ilukirjandusest elamusi otsima.

Sellest on möödas juba mitu aastat, kui Une-Mati viimati Madlile udujutte jutustas. Vahepeal on Madli suureks sirgunud ja ülikooli läinud. Tema õel Liisul on nüüd poeg Aaron - poiss, kellel on uinumisega täpselt sama palju sekeldusi kui kunagi Madlil. Õhtuti keerutab Aaron end voodis küljelt küljele, kuni lõpuks tõuseb ja uitab mööda tuba. Vahel hiilib ta vanaisa magamistuppa, väänab õrnalt taadi varbaid ja poeb teki alla kaissu. Aga rahu ei tule. Siis paterdab ta ema juurde ja näitab talle keelt. Kui ema ei tee väljagi, võtab Aaron sihikule pere kassid. Neid on kaks: musta näoga valge Bänks ja valgete käppade ning rinnaga must Kaupo. Päeval on Aaron nendega hell ja hoolitsev, kuid õhtuti muutub mäng tormiliseks. Bänks kaob diivani taha, Kaupo ronib kapi otsa. Nii juhtub igal õhtul. Ema on proovinud laulda unelaule, lugeda raamatust jutte ja isegi Aaronile tantsinud - kõik asjata. Ühel õhtul meenus Liisule Une-Mati. Seesama, kes kunagi Madlile udujutte rääkis. Ta võttis riiulist raamatu, kuhu need lood olid kirja pandud, ja surus selle vastu rinda. "Kallis Une-Mati, tule appi! Aaron ei jää kuidagi magama. Räägi talle ka oma udujutte! Mis sest, et need on veidi kiiksuga - Madlile mõjusid need ju hästi!" "Ah soo," kostis äkki voodi jalutsist hääl. "Ah et kiiksuga?" Liisu pillas raamatu maha.

"Väike jõuluraamat" sisaldab Heiki Vilepi jõuluteemalisi jutte ja luuletusi lastele. Siin põgenevad jõulud jonnivate laste eest ja südamlik päkapikk saab ebaõiglaselt hüüdnimeks Kommionu. Dokumentide, hammaste, hariduse jpm puudumise tõttu pannakse Jõuluvana eksikombel vangi ja toimub näärisoki imeline muutumine näärisokuks. Siin saab teada käbi kukkumisest kännu puudumisel ja sellest, mis võib juhtuda Jõuluvanaga, kui ta korstna kaudu liikleb. Teise poole raamatust moodustavad jõululuuletused ja loomulikult on lõpus autori jõulutervitus.

Aeg, see salapärane ja kõikehõlmav mõiste, on inimkonna üks vanimaid uurimisobjekte. Filosoofid, teadlased ja luuletajad on aja olemust ja tähendust uurinud läbi sajandite. Kas aeg on lihtsalt üks jada sündmusi või midagi palju sügavamat? Inimesed tajuvad aega subjektiivselt. Meie igapäevaelu on seotud kellaaja, kalendri ja rutiinidega. Kuid inimlik aeg ei ole ainult numbrid - see on seotud mälu, emotsioonide ja kogemustega. Kuidas me tunnetame aja möödumist? Miks tundub aeg mõnikord venivat ja mõnikord lendavat? Lapsepõlves tundus suvi lõputu, täiskasvanuna aga lendab aeg käest. Me muudame maailma oma tegudega, aga me oleme ka muutuste all kannatajad. Me oleme aja loojad, aga ka aja ohvrid. Me oleme aja tunnistajad, aga samas ka aja saladused. Võtkem aega mõtisklemaks ajast koos ühe ajatust avastada püüdva luuletajaga!

Väga rohelise sisuga raamatus ruulivad elektrimolekulid, vesinikuautod, naeruenergia, tuulepargid, kõhugaase tootma aretatud lehmad, päikesepaneelid oma rahvalauluga "Olgu jääv meile päike" jpm.Kaks vana härrasmeest - majavaim Rupert ja prügikastivaim Vilbert klopivad oma kaabud tolmust puhtaks, rüüpavad 100-aastast teed ja kukuvad seda rohelist küsimust arutama. Keskustelust võtab osa ka 6-aastane perepoeg Kusti, kes Ruperti jutupesale pööningul peale satub. Tegemist lustaka raamatuga, kus nii mõnelegi asjale on pisut vinti peale keeratud.