Jüri Liiv

Arabella on täitsa tavaline kuueaastane tüdruk, kelle elus ei juhtu midagi huvitavat. Aga Arabella teab, et maakera on ümmargune ja seestpoolt karvane. Ning seal pehmete karvade sees pikutades on hea mõelda oma tavaliste igavate päevade peale. Nendest ongi see raamat.

Jüri Liiv ütleb, et selles raamatus püüab ta piiritleda piiritlematut ehk üritada luua kõikehõlmavas lolluses süsteemi ja korrastatust ning õnneks on lolluse teed juba iidsetest aegadest suhteliselt väljakujunenud. Progressi ilminguna võimaldavad aga internet, nutiseadmed ja sotsiaalmeedia tänapäeval rumalusi levitada palju laiemalt, efektiivsemalt ning kiiremini kui kunagi varem."See raamat ei ole mõeldud millegi tõestamiseks, sest tõelist usku pole ju niikuinii võimalik niisama lihtsalt väärata, selgitab autor. "Igaüks võib ju uskuda kasvõi seda, et ta on India elevant, samas ei saa ta loota, et ainuüksi tema uskumuse põhjal kuulub ta kohe looduskaitse alla. Ning kui kellegi jumalale meeldib, et jünger kindlal kellaajal oma pead vastu põrandat taob, on see tema vaba valik, kuid ka tema tööandjal on vabadus selline töötaja lahti lasta ning võtta palgale mõni pisut ummukam."Pigem on see raamat katse kuidagi kaardistada inimrumaluse mõned rajad ning näidata, et lollus on samasuguses pidevas evolutsioonis nagu ka teadmised.Kartes, et tema mõtted paljudele ei meeldi, ütleb autor kõigile lohutuseks, et igaüks võib siiski rahulikult jääda oma uskumuste juurde. "Kuri on aga karjas siis, kui nende põhjal hakatakse teiste inimeste elu muutma ja ühiskonda juhtima. Ilus pole ka see, kui otsitakse veelgi lollimaid, et nende arvel oma rahakotti või karjäärihimu nuumata."

Ohtuõpikutest on kujunemas juba traditsiooniline zhanr. Nüüd jõuab lugejani "Füüsika õhtuõpik" Jüri Liivi sulest. Mida lugeja sellest leiab? Opikule kohaselt on kaetud kõik füüsika ainevallad. Ja nagu õhtusele ajale kohane, ei koorma autor lugejat liigselt valemite ja pikkade tuletuskäikudega, küll aga jagab põnevaid sissevaateid füüsika ajalukku ja sellega võimalikuks saanud arengutesse-leiutistesse. Värvikust lisavad tsitaadid esimesest eestikeelsest füüsikaõpikust aastast 1855. Raamatut võiks soovitada ka neile, kellele koolist ehk füüsikast kõige meeldivamad mälestused ei jäänud. Kuigi autor hoiatab liigsete lootuste eest, julgustaksin kõiki potentsiaalseid lugejaid siiski riskima. Jaak Kikas Tartu Ülikooli korrastamata süsteemide professor

Kõik looduses ja ka inimkeskkonnas toimuvad protsessid on ülimalt keerulised ning keeruliselt omavahel põimunud. Lihtne inimene tahab aga lihtsaid soovitusi: istuta puu ja sellega päästad keskkonna. Tegelikult on puu istutamine igati tore tegevus, kuid suuremat positiivset mõju ümbritsevale ta ei avalda. See võiks ilmneda alles siis, kui istutaksime metsa kohale, kus seda varem ei olnud, ja garanteeriksime selle puutumatuse vähemalt sajaks aastaks - ilmselgelt võimatu ülesanne. Raiesmikule puude istutamine toob kasu ainult tuleviku metsaärimehele, kes saab sealt ühevanuse ja samast liigist palgi. Loodusele aga meeldiks hoopis rohkem isekasvanud segapuistu.Loomulikult ei eralda elektriauto maanteel sõites süsihappegaasi. Kui aga liidame kokku tema valmistamiseks ja laadimiseks vajaliku elektri tootmisel eraldunud CO2, on heide enam-vähem samasugune tavaauto omaga; kas pisut suurem või väiksem, sõltub kohalikust elektri saamise viisist. Kui aga lisame siia elektri kohaletoomiseks ehitatud rajatised (elektrivõrgud, laadijad, alajaamad), on keskkonnale kindlasti parem sõita diiselautoga. Nii kipub olema kõigi sellesarnaste meetmetega. Biomassi (puidu) põletamine elektrijaamas kajastub EL statistikas nullheitmega, kuigi iga kilovatt-tund eraldab vähemalt kaks korda rohkem süsihappegaasi kui põlevkivist toodetud elekter - rääkimata Maa metsadele tekitatud pöördumatust kahjust. Biokütuselisandite tootmiseks kulub rohkem ürgkütuseid, kui nad asendavad, ka on nende koguheide 2-3 korda suurem kui bensiinil või tavadiislil.See raamat üritab keerulistesse asjadesse teaduspõhist selgust tuua. Tegu ei ole aga teadustekstiga: kui kõik kasutatud allikad oleksid korrektselt viidatud, oleks viiteid ilmselt rohkem kui põhiteksti. Autor ütleb, et nagu maateadustes ikka, ei saa arvandmeid väga tõsiselt võtta. Inimtekkelisi andmeid on kombeks kohandada esitajale sobivas suunas ning mõõtmised on üldiselt väga aja- ja ressursimahukad. Autor on üritanud numbritesse suhtuda võimalikult vastutustundlikult ning kasutanud palju graafikuid ja diagramme.