Karl Martin Sinijärv

Monograafia võtab kokku skulptor Tiiu Kirsipuu elu ja loomingulise tee sündimisest Tartus kuni käesoleva ajani. Raamat algab kokkuvõtliku elulooga ning jätkub õpingute kirjeldusega Tartus ja Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis. Raamatusse on koondatud põhjalik fotomaterjal autori ulatuslikust loomingust ja isikunäitustest; üritustest, milles ta on osalenud ja mida ta on kureerinud.Tiiu Kirsipuu on Tallinnas elav ja töötav vabakutseline skulptor, kelle looming mahub vahemikku 1,4-sentimeetrisest mündist kuni 8 m pikkuse puuskulptuurini. Tema töödes leidub nii realistlikku kui abstraktset vormilahendust ning oma ideede teostamisel on ta kasutanud väga erinevaid materjale.Produktiivse kunstnikuna on Kirsipuul olnud palju isikunäitusi nii Eestis kui välismaal, ta on loonud arvukalt töid avalikku ruumi, osalenud grupinäitustel ja skulptuurisümpoosionitel, kureerinud näitusi ja workshop'e, kujundanud hauatähiseid jpm. Talviti on ta nautinud jääskulptuuride tegemist.Skulptori üheks tuntuimaks avaliku ruumi tööks on "Kahe Wilde kuju" Tartus Vallikraavi tänaval (1999). Teose koopiat võivad Eesti Vabariigi ja Tartu linna kingitusena nautida ka Iirimaa Galway linna elanikud (2004).Lisaks mitmetele teistele preemiatele on skulptor saanud Anton Starkopfi nim skulptuuripreemia (2010) ja Kristjan Raua preemia (2010). Aastal 2019 tunnustati Kirsipuud Eesti Vabariigi Valgetähe 4. klassi teenetemärgiga, aastal 2024 Viljandi linna aastapreemia ja teenetemärgiga ning Tartu Ülikooli teenetemärgiga.Raamat on eesti ja inglise keeles.

Vironhaikujen ideoijia ja kirjoittajia ovat runoilijat Karl Martin Sinijärv (1971), Asko Künnap (1971) ja Jürgen Rooste (1979). Heidän hypoteesinsa mukaan kolmesta säkeestä ja 17 tavusta (5+7+5) muodostuvan klassisen japanilaisen haikun rakenne ei sellaisenaan istu viron kieleen. Sitä pitäisi muuttaa viron kielen luonteen paremmin huomioivaan ja siksi myös virolaiseen ajattelutapaan paremmin soveltuvaan muotoon, mikä tarkoittaa käytännössä yhden tavun pudottamista pois jokaisesta säkeestä. Vironhaikun rakenne on toisin sanoen 4+6+4 tavua. Vitsi tai ei, mutta teoria jalostui käytännöksi, jonka tuloksena on nyt ilmestynyt ensimmäinen vironhaikujen kokoelma.