Külmavereliselt

Üks 20. sajandi olulisemaid teoseid. - The Times "Me läksime ümber maja köögiukse juurde, ja muidugi ei olnud see lukus; ainus inimene, kes seal vahel uksi lukku pani, oli Mrs Helm. Clutterid ei… Lue lisää Üks 20. sajandi olulisemaid teoseid. - The Times

"Me läksime ümber maja köögiukse juurde, ja muidugi ei olnud see lukus; ainus inimene, kes seal vahel uksi lukku pani, oli Mrs Helm. Clutterid ei teinud seda kunagi. Me läksime sisse, ja ma nägin kohe, et hommikust ei olnud söödud: laual ei olnud ühtegi taldrikut ja pliit oli täitsa tühi. Samas aga hakkas mulle silma midagi imelikku. Põrandal vedeles Nancy rahakott, pooleldi lahti. Me läksime söögitoast läbi, ja jäime trepi otsa seisma. Nancy tuba on just trepi kohal. Ma hüüdsin Nancyt nimepidi ja läksin siis trepist üles, ja Nancy Ewalt tuli mulle järele. Kõige rohkem ajasid mulle hirmu peale meie sammud, need kõmasid nii valjusti, samal ajal kui kõik ümberringi oli nii vaikne. Nancy toa uks oli lahti. Kardinad polnud ette tõmmatud ja tuba säras päikesepaistest. Ma ei mäleta, et ma oleksin karjunud. Aga Nancy Ewalt ütleb, et ma karjusin - karjusin ja karjusin. Ma mäletan ainult Nancy mängukaru, kes mulle otsa vaatas. Ja siis Nancyt. Ja siis jooksmist. .. "

1959. aasta novembris tapeti Ameerika Ühendriikides Kansase osariigis Holcombi väikelinnas jõhkralt talumees Herbert Clutter, tema naine Bonnie ning nende kaks kodus olnud last, 16-aastane Nancy ja 15-aastane Kenyon. Mõrvarid Richard Hickock ja Perry Edward Smith, kes lootsid ümbruskonna jõukaima farmeri majast suurt röövsaaki, tabati kuue nädala pärast.

Capote, kes sai nelikmõrvast teada ühes New Yorgi ajalehes ilmunud napist nupust, sõitis loetust inspireerituna koos oma kirjanikust sõbranna Harper Leega Holcombi. Järgnevate aastate jooksul intervjueerisid nad sadu inimesi: kohalikke elanikke, Clutterite ja mõrtsukapaari tuttavaid, sugulasi ning pea kõiki, kes olid juhtunu uurimisega seotud. Korduvalt pidas Capote pikki vestlusi ka tabatud mõrvaritega.

Hickock ja Smith veetsid surmamõistetute kongis viis aastat, enne kui nad 1965. aastal üles poodi. Kogutud materjali põhjal kirjutatud "Külmavereliselt", mida Capote loo lõpplahendust oodates aastate jooksul lihvis, ilmus kohe pärast hukkamist, esmalt ajakirjas The New Yorker ning 1966. aastal raamatuna. Teos, mille zhanri Capote ise määratles dokumentaalromaanina, kujunes ülimalt menukaks ning seda on tõlgitud kümnetesse keeltesse.



Truman Capote sündis 1924. aastal Louisiana osariigis New Orleansis. Pärast vanemate lahkuminekut sugulaste hoole all kasvanud üksildane poiss õppis varakult lugema ja hakkas juba kaheksa-aastaselt kirjutama.

1945. aastal avaldas ajakiri Mademoiselle tema esimese lühijutu "Miriam", mis pälvis parimale debüütjutustusele antava O. Henry auhinna ja tõi autorile ka raamatulepingu. 1948. aastal ilmunud raamatu "Teised hääled, teised toad" menule aitas kaasa ka skandaali põhjustanud reklaamfoto.

Capote tuntuimad teosed on lühiromaanid "Rohukannel" (1951), "Hommikueine Tiffany juures" (1958) ja 1966. aastal ilmunud "Külmavereliselt", dokumentaalromaan jõhkrast nelikmõrvast.

Oma kuulsuse tipul skandaalset seltskonnaelu elanud mees oli avalikult ja rõhutatult homoseksuaal. Elu lõpupoole süvenes temas alkoholi-, uimasti- ja tabletisõltuvus. Ta suri 1984. aastal üledoosi tagajärjel.



"Tõeline meistriteos. " - Life

"Ülimalt pingeline suurepäraselt kirjutatud mõrvalugu. " - The New York Times

"Parim dokumentaalromaan, mis iial Ameerikas kirjutatud. " - The New York Review of Books

"Capote on läikima löönud iga väiksemagi detaili. "Külmavereliselt" on üks 20. sajandi võimsamaid romaane. " - The Irish Times

"Truman Capote'i kirjeldus päriselus toimunud mõrvast toob endiselt külmavärinad ihule. Pärast seda ei kirjutanud midagi, mis sellega võistelda suudaks. " - The Guardian